CAMILLA 1.-AASTANE!

Teadaanne: Skylinedog St. Camilla on 1.-aastane!

Camilla on nüüdseks siis 1.-aastane. Meil on temast ainult rõõmu, kuigi vahest esineb ka koerustükke, kuid need unustame kiiresti. Näiteks täna (oma sünnipäeval) leidis ta üksiolles laua pealt viltpliiatsi ja siis oli ju vaja seda katsetada nii vaiba kui ka enda peal.

Kuigi me näitusele minna ei plaani (kahjuks pole aega), proovime siiski vahest ka seisakut harjutada. See on loomulikult täiesti amatöörlik lähenemine, mis pildil näha on, kuid midagi ehk siiski.;)

Pühad ja lumi!

Camilla esimene jooksuaeg on nüüdseks möödas ja kokkuvõttes võin öelda, et kartsin hullemat. Koera elu oli veidi igavam kui muidu, kuid üldjoontes sujus kõik samamoodi. Üks huviline käis ka aegajalt aia taga, aga õnneks mingit liginemist ei toimunud.
Jõulud olid Milla jaoks vahvad: lumi maas, inimesed kodus, rohkem väljasõite ja jõuluvana pidas tedagi kinkidega meeles. Oi küll ta oli uhke, kui ta mängupardi sai, tegi sellist paraadkäiku, et oh-oh!
Pärast jooksuaja lõppu tundub mulle, et Milla on rahulikumaks ja arukamaks muutunud. Kuulab paremini juttu. Pärast jalutuskäiku s.t. kui me metsast välja tuleme ja on aeg rihm kaela panna, tuleb kohe juurde ja ootab kuulekalt. Külalisi ka ei tüüta enam nagu enne.
Jätkuvalt käib Milla ka koertekoolis. Kuigi Taavi on veidi väsinud ja ei viitsi vabal ajal temaga treenida, on nad pühapäeviti alati platsil. Kuna vorst Millale boonusena eriti ei mõju, proovisime keedumaksa, läks paremini. Siiski täheldab Taavi, et poole aja pealt Milla huvi raugeb ja ta ei viitsi enam eriti. Ja kui siis veidi noomida, siis ta solvub ja ei tee kuulmagi. Vot selline iseloomuga koer! Treener arvab, et meie koer saab kodus liiga palju tähelepanu ja sellest see solvumine tulebki! Võimalik, kuid lõppude-lõpuks on meile Milla treenitusest olulisem tema olemasolek ja hellust saab ta küll palju!:) Ta on ju nii armas!

Milla lemmik koht kodus on välisukse ees (seespool) - nii nagu ütles Aulis, kaitseb koopasuud. Ja seda ta teeb, sest kui ta näeb (läbi välisukse väikse klaasi), et keegi tuleb, peab ju sellest märku andma. Hääl on tal kõlav!

Jõulude ajal käis meil ka Baikal külas. Kuna Millal olid veel jooksuaja lõhnad küljes, näitas Baikal erilist huvi välja, kuid Milla ei lasknud lähedale. Nii nad siis istusid - Milla trepi ülemisel astmel ja Baikal alumisel astmel ja noolis aeg-ajalt Milla nägu. Lahe vaatepilt!

Aastavahetuse veetsime Saaremaal Sõrve poolsaarel sõpradega. Sealsel pererahval on husky Reti. Kuna nägime neid viimati suvel, oli Retigi tugevalt kasvanud. Kuna nad puuri pole veel jõudnud ehitada, siis oli Reti esiti ketis, kuid Millaga mängimiseks lasti lahti. Oh, seda rõõmu. Reti lähenes pidevalt külje pealt ja proovis Millat kõrva tagant ja kaelast naksata. Milla aga hüppas otse peale. Läksime siis tuppa ja Milla tuli ka korraks, sest ta ju meil teatavasti rohkem toakoer! Sel ajal aga pani Reti plehku, naabrite juurde. Ka hiljem, kui me kelgutama läksime, lasti Reti nöörist lahti ja metsa poole läind ta oligi. Hüüa mis sa hüüad, selle koera kõrvad seda ei kuule. Meie koer aga oli seltskondlik ja iga kutsumise peale oli kõps kohal. Väljaarvatud siis, kui ta raiped metsa alt leidis!:(

Aupaugud teatavasti koertele ei meeldi. Milla läks ka veidi ärevaks ning eelistas toas olla, kuid muidu oli ta vapralt tegutsemas.

Nüüd siis on koolivaheaeg ja Milla saab iga päev metsa hullama ja jooksma. Raske on küll veidi, sest lund on ikka hiiglama palju. Kuid oi kui palju huvitavaid lõhnu. Elu on ILUS!:)

Muutused.

Eelmine pühapäev olid siis esimesed märgid maas, et kätte on jõudnud SEE AEG. Milla ise kohmetu ning rahutu - ikka välja-sisse ja lamas muudkui väljas ukse ees, kus ta muidu enne eriti tihti ei istunud. Kõik märgid viitasid esimese jooksuaja saabumisele. Lohutasime teda, kuidas jaksasime. Selgitustööd tuli teha ka lastele - nende jaoks on ju see teema uus.

Praeguseks on asi kestnud umbes nädala ning esialgu võin öelda, et kartsin hullemat. Tean, et kõige ohtlikum aeg on veel ees. Alguses aga tegi veidi ebakindlaks küll - mis, millal, kui palju, kui kaua, mida, kes, kus, miks????? Raamatust loen ühte, teised koerapidajad räägivad sarnast, kuid igal koeral on see vist omamoodi. Kujutasin ette, kuidas koer käib toas nire järgi!:( Ei olnd nii! Ostsin isegi prooviks spetsiaalsed püksid. Millale olid need esialgu muidugi võõrkehad, keerutas mis kole, kuid siis leppis olukorraga. Panin talle neid paaril päeval jalga, kuid siis loobusin. Üldiselt lakub end ise puhtaks. Muidu tundub mulle, et ta on nagu rahulikum ja kuulekam praegu. Kiimas isaseid aia taga veel luuramas pole käinud, kuid hoiame siiski silma peal ja naljalt teda üksi õue ei jäta. Ju siis näeb, kuidas meil järgmine nädal läheb. Ei tea, kas Millal on see periood üks või kaks korda aastas? PÕNEV LUGU!:)

8-kuune.

Aeg läheb ikka kiiresti küll. Eelmise sissekande ajal oli Milla veel 6-kuune ja nüüdseks on juba 8 saanud. Praegu on vaheaeg ja kõigil on sellest rõõmu. Millal on pidevalt keegi seltsis ja kaugemateks jalutuskäikudeks jätkub kah rohkem aega. Läheb ju nüüd nii ruttu pimedaks, et kui just neljast välja ei lähe, siis hiljem enam metsa asja ei ole. Aga seal meil just käia meeldibki, sest metsas saab Milla vabalt joosta, ujuda ja ringi tuulata. Paralepa mets pakub selleks mitmeidkümneid eriradu, mis küll praegu on minu jaoks ilma kummisaabasteta suhteliselt läbimatud. Mets lausa vetrub niiskusest. Viimased pildid ongi meie tänasest jalutuskäigust.

6-kuune.

Camilla on nüüdseks juba 6-kuune ja järgmine nädal tähistab oma järgmist sünnikuud ning seda täpselt päev enne Liisi sünnipäeva. Kui viimane kord kaalusime, siis oli ta 28 kg. Isu on ülihea, sööks kogu aeg!

Septembrikuust alates pidi Milla rohkem üksi hakkama olema, sest kõigil tuli kooli ja tööle minna. Kuna mina lähen enamasti kell 9 ja lastest keegi tuleb hiljemalt kell 2, siis seda üksiolemise aega ei olegi eriti palju, kuid siiski... Harjunud ju suvi läbi seltskonnas olema. Teisel päeval oli vaja igavusest Liisi plätud ära tükeldada, siis veidi laua pealt ajalehte hammastega lugeda ja siis Liisi vihikut näkitseda. See kõik toimus just kurbusest :(, sest enne ta meil selliseid asju teinud ei ole. Ja oh seda rõõmu, kui keegi koju tuleb - sellised rõõmuringid, et külg maas!!!

Ta on ikka nii palju targemaks ja arukamaks läinud - ei hüppa enam peale (vahest juhtub), laseb rihma ilusti kaela panna jne. Jalutamisel tõmbamist ei ole ma suutnud veel välja juurida, kuid loodame et ka see laheneb, sest päris tüütu on see sikutamine ja minu pidev seisatamine. Jalutuskäikude juures meeldib Millale kõige rohkem kõiksugu kraavid üles leida, kust moekad mustad põlvikud jalga antakse! Tõeliselt naudib ta ka ärapeitmist, nt. Liisi peidab end ära ja siis ütled: "Otsi Milla! Kus Liisi on?" Ja Milla tuulab minema ja leiabki üles. On aega võtnud, kuid alati leiab. See on lahe mäng! Meile meeldib ka.

Oleme nüüd Haapsalus tutvunud ka kahe teise kuldse kutsikaga. Üks on pärit Liivia koera pesakonnast. Pidime järjekordselt tõdema (mitte pahas mõttes) kui suur Camilla ikka on.

Koolis käib Milla Taaviga ja seal läheb neil hästi. Kodutöö jääb tihti tegemata, kuid koolis on ta usin.

Juulikuu!

Juuli alguses käisime Vehendis kuldsete suvelaagris. See oli meie ja Camilla esimene kokkupuude sellelaadse maailmaga. Kui palju neid seal oli ja enamuses kõik valged!!! Me ei söondanud oma koeral rihmagi igaks juhuks ära võtta, sest esialgu tundusid kõik nii ühesugused olevat. Läksime üritusele uudishimust ja tahtsime taaskohtuda ka Camilla emaga ning nende kasvatajatega. Uudishimu sai rahuldatud ja Pille, Aulise ja Kirkega kohtutud. Kuna me Camillaga näituseseisu polnud harjutanud ja meile üldse sellelaadne üritus uus oli, siis võtsime pealtvaataja rolli. Tegelikult oleks ju huvitav olnud kuulda kogemustega kohtuniku hinnangut!

Meie 3-tunnine kojusõit läks ilusti, kuid kahjuks oli järgmisel päeval äkitselt Millal kõht lahti ja seda siis 3 päeva järjest. Kui muidu öösel väljas ei käi, siis nüüd nõudis 5-6 korda. Oli see mingi viirus või...? Igatahes saime loomaarstilt abi ja vaene loom pidi veidi nälgima, aga oh seda õnne kui 24 tundi läbi sai ning esimese eine aeg kätte tuli. Millised õnnetiirud! Nüüdseks on asi möödanik ja oleme jälle uue kogemuse võrra rikkamad.

Muidu sõelume üldiselt Puise ja Paralepa vahet ning Milla vapralt meiega. Sellel nädalavahetusel olid meil sõbrad külas. Milla kohtus oma uue sõbranna Retiga (Siberi husky), kellega oli päris lahe mängida, olgugi et see mängides urises ja kõri kallale kippus. Ise kõigest 3-kuune ja poole väiksem, aga tegija missugune. Loomulikult oli meiega ka naabrikoer-sõber Baikal, kes kahjuks pidi enamuse aja oma aias istuma ja nooremate naiskutsikate mängu pealt vaatama.
Sõnakuulmisega on Millal veel veidi probleeme!;) Kui ikka tahab kuhugi väga minna, siis hoolimata hüüdmisest läheb. Kui siis talle järel lähed, laseb end maad ligi (tõsta mind kui tahad!), justkui öeldes ma ju laman siin. Ootad veidi, siis hakkab roomama eesmärgi suunas!

Uued kogemused.

Jaanipäevast alates oleme olnud enamasti Puises ja nautinud sooju kui mitte öelda kuumi suveilmasid. Ujuda on saanud kõik, kes soovinud. Sealhulgas loomulikult ka Camilla.
Tegime temaga ka esimese kaatrireisi Valgerahule. Ilm oli pisut tuuline ja kui suurem laine tuli ja veidi rohkem rappuma võttis, istus teine sirge seljaga. Kuid muidu lamas oma rätikul ja suhtus olukorda jäägitu rahuga. Valgerahule sõit kestis umbes 15 minutit. See kivisaareke on äärmiselt huvitav. Paar meetrit kaldast on juba 2 meetrit vett. Saar ise on umbes 30x 10 meetrit ja täis erinevas kaliibris kive. Camillal oli tegemist kui palju. Arvata võib, et ta üks linnusitasaar on ja lõhnu oli seal kindlasti sadu. Milla leidis üles kuivanud banaanikoore ja ka ühe kuivand linnuluustiku, mida ta kuidagi loovutada ei tahtnud.

Baikaliga saab Camilla ka igal nädalavahetusel kokku ning siis käib pidev mängule kutsumine (Milla poolt muidugi). Baikal paneb ta enamasti kiiresti paika, sest ega ta kaua ju joosta ei viitsi, kuid Milla ei jäta jonni, ikka Baikali najale püsti, et pikem paista või siis pingi peale.

Eelmine nädal käisime ka esimest korda koertekooli uudistamas. Täitsa hästi tuli välja! Kuna uus grupp alustas, otsustasime praegu liituda, kuigi Milla veel pisut noor on.

Jaanilaupäeval 4-kuuseks!

Camilla on vahepeal igati edasi arenenud.Kaalub ta juba 19 kilo, nii et kui alla poole kerida, siis võite kaalutõusu ise arvutada! Kõige suuremaks positiivseks muutuseks pean ma aga puhtust, sest Camilla ei ole vähemalt kolm nädalat tuppa pissinud. Kui õue tahab, siis niutsub või haugatab ja ka siis, kui tuppa tahab. Tubli koer!


Lastega suhtlemine on ka rahulikumaks jäänud, ei kipu enam eriti näkitsema. Siiski tulevad vahel sellised tuurid ikka veel peale. Kõigil (peale Taavi) on Camilla hambajälgedega riided!

Linnas olles käime Paralepa metsas jalutuskäikudel. Lemmikkoht on porikraavid! Lähme valge koeraga, tuleme halliga.

Puises on aga tore mudas nuuskida ja eile näitas Camilla esimest korda ka oma ujumisoskust. Puises on üldse hästi tore - vabadust kui palju ja see, et ta meie juurest ära läheks, omapäi kõndima, ei ole. Kuid selleks, et oma suure sõbra Baikali juurde jõuda, läbib ta vabatahtlikult viiemeetrise tunneli (terrass). "Ja siin ma olen! Tere Baikal! Kui tore sind näha!" Kuid tagasitulek kahjuks veel õnnestunud pole. Baikali aias saab siis kõik selle ära süüa, mida suur sõber järele jätnud on ja see Camillale meeldib. Minu meelest on ta kogu aeg nälgas.


Jaanipäeva veetsime seekord Muhu saarel koos sõpradega. Üle läksime jalgsi, sest ei tahtnud kolmapäeval järjekorras passima hakata (meie kurvastuseks järjekorda kolmapäeval ei olnud!:() Camilla nööri otsa, kotid kätte ja teele. Oi kui palju uut ja huvitavat ning samas hirmutavat. Taavi vaeseke pidi koera treppidest üles-alla süles kandma, sest too keeldus muudmoodi kaasa liikumast. Seega praamiga on koer nüüd ka sõita saanud! Veetsime Muhus 2 päeva ja esimesel päeval-ööl koer ainult magas (stressiund vist?). Ta oli igati vapper! Uus koht, palju inimesi, ööbimine telgi eeskojas jne., ega see ühele pisikoerale kerge ei ole. Teisel päeval hakkas ta end rohkem vabamalt tundma, siis võis juba liivakastis kaevata ja asju varastada! Õnneks läksime siis koju.
Jaanipäeval saime teada, et tänu meile saavad ühed peresõbrad kah endale koera. Nimelt ei olnud selle pereisa koerast eriti huvitatud, kuid see, et meie võtsime, olevat kallutanud kaalukaussi positiivses suunas. Neile tuleb Siberi husky.

Camilla - 3-kuune.

Aeg lendab! Tegemist on nii kuhjaga, et hakkab üle ajama. Sellest ka see väike viivitus päeviku täitmises. Kõik Camilla fännid - andke andeks! Minu viga:( Camilla elab rõõmsalt:) oma väikekoera elu. Viimati kui kaalusime, siis oli 12 kg. Kuna ta tegi meile vahepeal väikse vimka (Liisi nägi nimelt, kuidas koer võttis mutri suhu ja rohkem ta ei näinud...), siis tegi loomaarst kindluse mõttes röntgeni -õnneks kõik OK ning peale selle saime teada, et luud on kah kõige paremas korras ja hästi arenenud. Üleüldse on Camilla äärmiselt tubli arsti juures käia - ei mingit jama - süst -suts- ja valmis. Nii möödus järjekordne kompleksvaktsiin. Hästi tubli!

Selge on meil istumine ja lamamine ka kui vaja. Eriti hästi klapib viimane, kui preemiaks on värske külmutatud räim - oh seda õnne ja rõõmu, kui ta selle kätte saab. Iga kord, kui sügavkülmast midagi võtad, kerkib Camilla pea lootuses räime saada! Ta on ikka õiges peres! Taavi käib iga nädal vähemalt korra merel ja kalapuudust meie peres eriti ei tunta - nii ka Camilla!

Sõpru jätkub tal kah! Viimane kord tutvus ta Baikaliga (minu vanema õe vetelpäästekoer), kes on vähemalt 10 korra suurem/raskem kui Camilla. Oh seda rõõmu! Sõber missugune, mis sest, et pidi peaaegu pildistamise ajaks Camillale peale istuma. Klapp on hea!

Ahaa, see on siis Puise!

1. mail läksime terveks päevaks Puise. Camillale oli see esimene kord sõita üksinda auto pakiruumis. Esialgu püüdis ikka seal püsti olla, kiunus ja viunus, kuid viimased 10 minutit oli vait. Tagasitee sama lugu (OK, pisut parem). Puises oli tal uudistamist kui palju, kuid püsis ilusti meie kõrval, rihma me talle ei pannud. Lahes oli kümneid luiki, päike säras ja tuuleke puhus. Äärmiselt ilus kevadilm.

Ranna ääres vees ujus kajakas. Camilla tegi esimesed sammud tema poole, kuid siis läks vist veidi sügavamaks ja ta loobus. Märjaks sai küll ja see oli tore. Pani kohe ringi tuulama ja püherdama. Siis viskas end päikse kätte pikale ja pärast uinakut võis jälle tegutseda.

Kuna kohe meie maja juures on ka pirnikujuline tiik, siis meie peresõbrast labradoril Lennal oli äärmine mõnu end pidevalt vette kasta. Camilla käis ka veidi uudistamas, kuid vette ei tahtnud siiski minna. Küll aga otsustas ta pissida tiigi pervele ja siis see juhtus. Üks käpp libises ära ja rulluski koer supsti vette ja sama kiiresti ronis väljas. Meie ilusast valgest koerast oli saanud porine, mudane, hall õnnetusehunnik. Küll ta oli hädas!:(

Koju jõudes pesime ta veega puhtaks ja kuna oli soe ilm, siis pärast korralikku kuivatust lasime õue tagasi ja kuhu koer läks??? Mullahunnikusse.

Selle päeva õhtul ja ka järgmisel päeval oli Camilla tõeliselt väsinud ja enamuse ajast magas.

Pühapäeval võis jälle rõõmsalt mängida ja hullata.

Camilla kaal on praegu umbes 9 kilo. On see koeraplika kohta palju või vähe?

Harjumine.

Camilla on juba õuealaga päris harjunud. Käib juba üksinda oksi ja mulda uudistamas. Eriti meeldib talle viimane. Tuhnib ja uurib ninaga. Naabri aeda oli käik juba peaaegu valmis, kuid siis pandi suur kivi ette ja sinnapaika see jäigi.

Teine öö pärast saabumist oli ikka veel ebakindel. Kuigi proovisime teda allkorrusel tara taha panna, kiunus ja viunus ta nii kõrvulukustavalt, et seda oli võimatu välja kannatada. Selgus, et ta oli end imeväiksest pilust püüdnud läbi trügida ja siis vist oli valus ja pani kiljuma. Taavi otsustas talle seegi kord seltsiks minna. Üldse on ta üks suur seltsiloom, kogu aeg hoiab ligi. Põhiliselt lamab/magab diivani ees või siis köögilaua all, kus enamasti meie ju oleme.

Eile pidime ta esimest korda üksinda koju jätma, sest läksime arsti juurde. Pisike oli terve aja nutnud!:( - ütles naabrinaine. Õhtul otsustasime, et kuna ta on harjunud alumisel korrusel vabalt ringi käima, et jätamegi seekord ta sinna ning ei pane mingeid piirdeid peale trepi, sest ülesse ta nagunii ei tohi tulla. Üllatus, üllatus! Leppis ilma mingite protestideta!:) Ei julge küll veel hõisata - eks näeb mis täna öösel saab! Hommikuni oli vaikus, nii et mul olid juba mingid kahtlused, kuid alla tulles tuli mulle vastu rõõmus Camilla ning põrandalt ei suutnud ma ühtegi üllatust leida. Ruttu õue! "Tubli, Camilla!"

Iga päev harjutame üksiolemist üha rohkem.

Söökidest meeldib Camillale keedetud juurvili+hakkliha+kodujuust+veidi krõbinaid. Külmutatud räim maitseb ka ülihea.

Esimene päev ja öö!

Niisiis laupäeval (25.04.2009) oli aeg nii kaugel, et Camilla saabus päriselt meile. Autosõitu talus ta väga hästi, magas enamasti ja nii kui uues kodus autost välja sai, jooksis murule pissile. Vaat kui korralik ja hästi kasvatatud! (Kummardus Pillele ja Aulisele) Üldse oli ta sellel päeval äärmiselt rahulik. Lapsed olid loomulikult nii erutatud ja rõõmsad, et nad ei tahtnud teda hetkekski üksi jätta. Peagi harjus ta aiaga ja leidis endale ka sobiva kakamiskoha (lipumasti all!) - vot on valik. Süüa ja juua ei tahtnud, tukastas aeg-ajalt.

Seejärel tuli arglikult tuppa ja kondas veidi siin ringi, kuid lipsas päris kiiresti uuesti õue. Varsti võis ka veidi süüa ja juuagi. Meie pandud ase teda ei huvitanud, hoidis meie juurde.

Õhtu möödus magades. Öö enamasti magades, veidi niutsudes ja vaibanarmaste närimises. Hommikul kell 5.30 oli Camilla nii erk, hakkas tekki tirima ja oli rõõmurull ise - tema jaoks võis päev alata! Läksin siin temaga kohe õue ja oh seda rõõmu, jälle tegi oma hädad sobivasse kohta - ikka lipuväljakule ja murule. Tubli! Tuppa vist polegi juhtunud (veel!?). Seejärel võis süüa ja siis läks mõlluks. Koer tahtis mõllata - jooksis, hüppas. Ma olin päris üllatunud, sest eile oli teine koer meil olnud. Siis ta avastas koridorist peeglist oma peegelpildi, mille peale pidi haukuma ja sellega mängima. Et mitte teisi üles äratada, läksin temaga õue, kus toimus järgmine mäng - jooksis minu juurest ära ja siis ruttu tagasi. Tahtis närida ja kraapida!

Kui lapsed üles tõusid näitas Camilla oma uut külge neilegi. Liisi isegi kartis veidi. Peagi rahunes ta maha ja nüüdseks ta on juba pool tundi jälle ainult maganud Ja kui ärkab...?!:)

Kuidas tuli Skylinedog St Camilla meie ellu?

Camilla sündis 23.02.2009 Leoski külas, Haanja vallas, kaugel Võrumaal. Mina leidsin ta interneti teel http://www.kuldne.ee/ kodulehelt kui plaanitud pesakond. Seejärel andsin oma huvist kasvataja Pille Saarnitsile teada ning meid pandi huviliste järjekorda. Lootsin väga, et saaame just Pille käest (ise ka ei tea miks?). Ja siis see rõõmusõnum koos piltidega saabuski. Sellest ajast alates oleme koos perega pidevalt jälginud Camilla ja ta vanema õe Cecilia ning vend Castori toimetusi Aulise blogist. Camilla on nendest kõigist kõige noorem. Emaks on Rose Athena ja isaks Soomes elutsev Remington Razzle Dazzle.