Lastega suhtlemine on ka rahulikumaks jäänud, ei kipu enam eriti näkitsema. Siiski tulevad vahel sellised tuurid ikka veel peale. Kõigil (peale Taavi) on Camilla hambajälgedega riided!
Linnas olles käime Paralepa metsas jalutuskäikudel. Lemmikkoht on porikraavid! Lähme valge koeraga, tuleme halliga.
Puises on aga tore mudas nuuskida ja eile näitas Camilla esimest korda ka oma ujumisoskust. Puises on üldse hästi tore - vabadust kui palju ja see, et ta meie juurest ära läheks, omapäi kõndima, ei ole. Kuid selleks, et oma suure sõbra Baikali juurde jõuda, läbib ta vabatahtlikult viiemeetrise tunneli (terrass). "Ja siin ma olen! Tere Baikal! Kui tore sind näha!" Kuid tagasitulek kahjuks veel õnnestunud pole. Baikali aias saab siis kõik selle ära süüa, mida suur sõber järele jätnud on ja see Camillale meeldib. Minu meelest on ta kogu aeg nälgas.
Jaanipäeva veetsime seekord Muhu saarel koos sõpradega. Üle läksime jalgsi, sest ei tahtnud kolmapäeval järjekorras passima hakata (meie kurvastuseks järjekorda kolmapäeval ei olnud!:() Camilla nööri otsa, kotid kätte ja teele. Oi kui palju uut ja huvitavat ning samas hirmutavat. Taavi vaeseke pidi koera treppidest üles-alla süles kandma, sest too keeldus muudmoodi kaasa liikumast. Seega praamiga on koer nüüd ka sõita saanud! Veetsime Muhus 2 päeva ja esimesel päeval-ööl koer ainult magas (stressiund vist?). Ta oli igati vapper! Uus koht, palju inimesi, ööbimine telgi eeskojas jne., ega see ühele pisikoerale kerge ei ole. Teisel päeval hakkas ta end rohkem vabamalt tundma, siis võis juba liivakastis kaevata ja asju varastada! Õnneks läksime siis koju.
Jaanipäeval saime teada, et tänu meile saavad ühed peresõbrad kah endale koera. Nimelt ei olnud selle pereisa koerast eriti huvitatud, kuid see, et meie võtsime, olevat kallutanud kaalukaussi positiivses suunas. Neile tuleb Siberi husky.
