Septembrikuust alates pidi Milla rohkem üksi hakkama olema, sest kõigil tuli kooli ja tööle minna. Kuna mina lähen enamasti kell 9 ja lastest keegi tuleb hiljemalt kell 2, siis seda üksiolemise aega ei olegi eriti palju, kuid siiski... Harjunud ju suvi läbi seltskonnas olema. Teisel päeval oli vaja igavusest Liisi plätud ära tükeldada, siis veidi laua pealt ajalehte hammastega lugeda ja siis Liisi vihikut näkitseda. See kõik toimus just kurbusest :(, sest enne ta meil selliseid asju teinud ei ole. Ja oh seda rõõmu, kui keegi koju tuleb - sellised rõõmuringid, et külg maas!!!
Ta on ikka nii palju targemaks ja arukamaks läinud - ei hüppa enam peale (vahest juhtub), laseb rihma ilusti kaela panna jne. Jalutamisel tõmbamist ei ole ma suutnud veel välja juurida, kuid loodame et ka see laheneb, sest päris tüütu on see sikutamine ja minu pidev seisatamine. Jalutuskäikude juures meeldib Millale kõige rohkem kõiksugu kraavid üles leida, kust moekad mustad põlvikud jalga antakse! Tõeliselt naudib ta ka ärapeitmist, nt. Liisi peidab end ära ja siis ütled: "Otsi Milla! Kus Liisi on?" Ja Milla tuulab minema ja leiabki üles. On aega võtnud, kuid alati leiab. See on lahe mäng! Meile meeldib ka.
Oleme nüüd Haapsalus tutvunud ka kahe teise kuldse kutsikaga. Üks on pärit Liivia koera pesakonnast. Pidime järjekordselt tõdema (mitte pahas mõttes) kui suur Camilla ikka on.
Koolis käib Milla Taaviga ja seal läheb neil hästi. Kodutöö jääb tihti tegemata, kuid koolis on ta usin.
