Harjumine.

Camilla on juba õuealaga päris harjunud. Käib juba üksinda oksi ja mulda uudistamas. Eriti meeldib talle viimane. Tuhnib ja uurib ninaga. Naabri aeda oli käik juba peaaegu valmis, kuid siis pandi suur kivi ette ja sinnapaika see jäigi.

Teine öö pärast saabumist oli ikka veel ebakindel. Kuigi proovisime teda allkorrusel tara taha panna, kiunus ja viunus ta nii kõrvulukustavalt, et seda oli võimatu välja kannatada. Selgus, et ta oli end imeväiksest pilust püüdnud läbi trügida ja siis vist oli valus ja pani kiljuma. Taavi otsustas talle seegi kord seltsiks minna. Üldse on ta üks suur seltsiloom, kogu aeg hoiab ligi. Põhiliselt lamab/magab diivani ees või siis köögilaua all, kus enamasti meie ju oleme.

Eile pidime ta esimest korda üksinda koju jätma, sest läksime arsti juurde. Pisike oli terve aja nutnud!:( - ütles naabrinaine. Õhtul otsustasime, et kuna ta on harjunud alumisel korrusel vabalt ringi käima, et jätamegi seekord ta sinna ning ei pane mingeid piirdeid peale trepi, sest ülesse ta nagunii ei tohi tulla. Üllatus, üllatus! Leppis ilma mingite protestideta!:) Ei julge küll veel hõisata - eks näeb mis täna öösel saab! Hommikuni oli vaikus, nii et mul olid juba mingid kahtlused, kuid alla tulles tuli mulle vastu rõõmus Camilla ning põrandalt ei suutnud ma ühtegi üllatust leida. Ruttu õue! "Tubli, Camilla!"

Iga päev harjutame üksiolemist üha rohkem.

Söökidest meeldib Camillale keedetud juurvili+hakkliha+kodujuust+veidi krõbinaid. Külmutatud räim maitseb ka ülihea.

Esimene päev ja öö!

Niisiis laupäeval (25.04.2009) oli aeg nii kaugel, et Camilla saabus päriselt meile. Autosõitu talus ta väga hästi, magas enamasti ja nii kui uues kodus autost välja sai, jooksis murule pissile. Vaat kui korralik ja hästi kasvatatud! (Kummardus Pillele ja Aulisele) Üldse oli ta sellel päeval äärmiselt rahulik. Lapsed olid loomulikult nii erutatud ja rõõmsad, et nad ei tahtnud teda hetkekski üksi jätta. Peagi harjus ta aiaga ja leidis endale ka sobiva kakamiskoha (lipumasti all!) - vot on valik. Süüa ja juua ei tahtnud, tukastas aeg-ajalt.

Seejärel tuli arglikult tuppa ja kondas veidi siin ringi, kuid lipsas päris kiiresti uuesti õue. Varsti võis ka veidi süüa ja juuagi. Meie pandud ase teda ei huvitanud, hoidis meie juurde.

Õhtu möödus magades. Öö enamasti magades, veidi niutsudes ja vaibanarmaste närimises. Hommikul kell 5.30 oli Camilla nii erk, hakkas tekki tirima ja oli rõõmurull ise - tema jaoks võis päev alata! Läksin siin temaga kohe õue ja oh seda rõõmu, jälle tegi oma hädad sobivasse kohta - ikka lipuväljakule ja murule. Tubli! Tuppa vist polegi juhtunud (veel!?). Seejärel võis süüa ja siis läks mõlluks. Koer tahtis mõllata - jooksis, hüppas. Ma olin päris üllatunud, sest eile oli teine koer meil olnud. Siis ta avastas koridorist peeglist oma peegelpildi, mille peale pidi haukuma ja sellega mängima. Et mitte teisi üles äratada, läksin temaga õue, kus toimus järgmine mäng - jooksis minu juurest ära ja siis ruttu tagasi. Tahtis närida ja kraapida!

Kui lapsed üles tõusid näitas Camilla oma uut külge neilegi. Liisi isegi kartis veidi. Peagi rahunes ta maha ja nüüdseks ta on juba pool tundi jälle ainult maganud Ja kui ärkab...?!:)

Kuidas tuli Skylinedog St Camilla meie ellu?

Camilla sündis 23.02.2009 Leoski külas, Haanja vallas, kaugel Võrumaal. Mina leidsin ta interneti teel http://www.kuldne.ee/ kodulehelt kui plaanitud pesakond. Seejärel andsin oma huvist kasvataja Pille Saarnitsile teada ning meid pandi huviliste järjekorda. Lootsin väga, et saaame just Pille käest (ise ka ei tea miks?). Ja siis see rõõmusõnum koos piltidega saabuski. Sellest ajast alates oleme koos perega pidevalt jälginud Camilla ja ta vanema õe Cecilia ning vend Castori toimetusi Aulise blogist. Camilla on nendest kõigist kõige noorem. Emaks on Rose Athena ja isaks Soomes elutsev Remington Razzle Dazzle.