esmaspäev, 4. jaanuar 2010

Pühad ja lumi!

Camilla esimene jooksuaeg on nüüdseks möödas ja kokkuvõttes võin öelda, et kartsin hullemat. Koera elu oli veidi igavam kui muidu, kuid üldjoontes sujus kõik samamoodi. Üks huviline käis ka aegajalt aia taga, aga õnneks mingit liginemist ei toimunud.
Jõulud olid Milla jaoks vahvad: lumi maas, inimesed kodus, rohkem väljasõite ja jõuluvana pidas tedagi kinkidega meeles. Oi küll ta oli uhke, kui ta mängupardi sai, tegi sellist paraadkäiku, et oh-oh!
Pärast jooksuaja lõppu tundub mulle, et Milla on rahulikumaks ja arukamaks muutunud. Kuulab paremini juttu. Pärast jalutuskäiku s.t. kui me metsast välja tuleme ja on aeg rihm kaela panna, tuleb kohe juurde ja ootab kuulekalt. Külalisi ka ei tüüta enam nagu enne.
Jätkuvalt käib Milla ka koertekoolis. Kuigi Taavi on veidi väsinud ja ei viitsi vabal ajal temaga treenida, on nad pühapäeviti alati platsil. Kuna vorst Millale boonusena eriti ei mõju, proovisime keedumaksa, läks paremini. Siiski täheldab Taavi, et poole aja pealt Milla huvi raugeb ja ta ei viitsi enam eriti. Ja kui siis veidi noomida, siis ta solvub ja ei tee kuulmagi. Vot selline iseloomuga koer! Treener arvab, et meie koer saab kodus liiga palju tähelepanu ja sellest see solvumine tulebki! Võimalik, kuid lõppude-lõpuks on meile Milla treenitusest olulisem tema olemasolek ja hellust saab ta küll palju!:) Ta on ju nii armas!
Milla lemmik koht kodus on välisukse ees (seespool) - nii nagu ütles Aulis, kaitseb koopasuud. Ja seda ta teeb, sest kui ta näeb (läbi välisukse väikse klaasi), et keegi tuleb, peab ju sellest märku andma. Hääl on tal kõlav!
Jõulude ajal käis meil ka Baikal külas. Kuna Millal olid veel jooksuaja lõhnad küljes, näitas Baikal erilist huvi välja, kuid Milla ei lasknud lähedale. Nii nad siis istusid - Milla trepi ülemisel astmel ja Baikal alumisel astmel ja noolis aeg-ajalt Milla nägu. Lahe vaatepilt!

Aastavahetuse veetsime Saaremaal Sõrve poolsaarel sõpradega. Sealsel pererahval on husky Reti. Kuna nägime neid viimati suvel, oli Retigi tugevalt kasvanud. Kuna nad puuri pole veel jõudnud ehitada, siis oli Reti esiti ketis, kuid Millaga mängimiseks lasti lahti. Oh, seda rõõmu. Reti lähenes pidevalt külje pealt ja proovis Millat kõrva tagant ja kaelast naksata. Milla aga hüppas otse peale. Läksime siis tuppa ja Milla tuli ka korraks, sest ta ju meil teatavasti rohkem toakoer! Sel ajal aga pani Reti plehku, naabrite juurde. Ka hiljem, kui me kelgutama läksime, lasti Reti nöörist lahti ja metsa poole läind ta oligi. Hüüa mis sa hüüad, selle koera kõrvad seda ei kuule. Meie koer aga oli seltskondlik ja iga kutsumise peale oli kõps kohal. Väljaarvatud siis, kui ta raiped metsa alt leidis!:(
Aupaugud teatavasti koertele ei meeldi. Milla läks ka veidi ärevaks ning eelistas toas olla, kuid muidu oli ta vapralt tegutsemas.
Nüüd siis on koolivaheaeg ja Milla saab iga päev metsa hullama ja jooksma. Raske on küll veidi, sest lund on ikka hiiglama palju. Kuid oi kui palju huvitavaid lõhnu. Elu on ILUS!:)