Jaanilaupäeval 4-kuuseks!

Camilla on vahepeal igati edasi arenenud.Kaalub ta juba 19 kilo, nii et kui alla poole kerida, siis võite kaalutõusu ise arvutada! Kõige suuremaks positiivseks muutuseks pean ma aga puhtust, sest Camilla ei ole vähemalt kolm nädalat tuppa pissinud. Kui õue tahab, siis niutsub või haugatab ja ka siis, kui tuppa tahab. Tubli koer!


Lastega suhtlemine on ka rahulikumaks jäänud, ei kipu enam eriti näkitsema. Siiski tulevad vahel sellised tuurid ikka veel peale. Kõigil (peale Taavi) on Camilla hambajälgedega riided!

Linnas olles käime Paralepa metsas jalutuskäikudel. Lemmikkoht on porikraavid! Lähme valge koeraga, tuleme halliga.

Puises on aga tore mudas nuuskida ja eile näitas Camilla esimest korda ka oma ujumisoskust. Puises on üldse hästi tore - vabadust kui palju ja see, et ta meie juurest ära läheks, omapäi kõndima, ei ole. Kuid selleks, et oma suure sõbra Baikali juurde jõuda, läbib ta vabatahtlikult viiemeetrise tunneli (terrass). "Ja siin ma olen! Tere Baikal! Kui tore sind näha!" Kuid tagasitulek kahjuks veel õnnestunud pole. Baikali aias saab siis kõik selle ära süüa, mida suur sõber järele jätnud on ja see Camillale meeldib. Minu meelest on ta kogu aeg nälgas.


Jaanipäeva veetsime seekord Muhu saarel koos sõpradega. Üle läksime jalgsi, sest ei tahtnud kolmapäeval järjekorras passima hakata (meie kurvastuseks järjekorda kolmapäeval ei olnud!:() Camilla nööri otsa, kotid kätte ja teele. Oi kui palju uut ja huvitavat ning samas hirmutavat. Taavi vaeseke pidi koera treppidest üles-alla süles kandma, sest too keeldus muudmoodi kaasa liikumast. Seega praamiga on koer nüüd ka sõita saanud! Veetsime Muhus 2 päeva ja esimesel päeval-ööl koer ainult magas (stressiund vist?). Ta oli igati vapper! Uus koht, palju inimesi, ööbimine telgi eeskojas jne., ega see ühele pisikoerale kerge ei ole. Teisel päeval hakkas ta end rohkem vabamalt tundma, siis võis juba liivakastis kaevata ja asju varastada! Õnneks läksime siis koju.
Jaanipäeval saime teada, et tänu meile saavad ühed peresõbrad kah endale koera. Nimelt ei olnud selle pereisa koerast eriti huvitatud, kuid see, et meie võtsime, olevat kallutanud kaalukaussi positiivses suunas. Neile tuleb Siberi husky.

Camilla - 3-kuune.

Aeg lendab! Tegemist on nii kuhjaga, et hakkab üle ajama. Sellest ka see väike viivitus päeviku täitmises. Kõik Camilla fännid - andke andeks! Minu viga:( Camilla elab rõõmsalt:) oma väikekoera elu. Viimati kui kaalusime, siis oli 12 kg. Kuna ta tegi meile vahepeal väikse vimka (Liisi nägi nimelt, kuidas koer võttis mutri suhu ja rohkem ta ei näinud...), siis tegi loomaarst kindluse mõttes röntgeni -õnneks kõik OK ning peale selle saime teada, et luud on kah kõige paremas korras ja hästi arenenud. Üleüldse on Camilla äärmiselt tubli arsti juures käia - ei mingit jama - süst -suts- ja valmis. Nii möödus järjekordne kompleksvaktsiin. Hästi tubli!

Selge on meil istumine ja lamamine ka kui vaja. Eriti hästi klapib viimane, kui preemiaks on värske külmutatud räim - oh seda õnne ja rõõmu, kui ta selle kätte saab. Iga kord, kui sügavkülmast midagi võtad, kerkib Camilla pea lootuses räime saada! Ta on ikka õiges peres! Taavi käib iga nädal vähemalt korra merel ja kalapuudust meie peres eriti ei tunta - nii ka Camilla!

Sõpru jätkub tal kah! Viimane kord tutvus ta Baikaliga (minu vanema õe vetelpäästekoer), kes on vähemalt 10 korra suurem/raskem kui Camilla. Oh seda rõõmu! Sõber missugune, mis sest, et pidi peaaegu pildistamise ajaks Camillale peale istuma. Klapp on hea!

Ahaa, see on siis Puise!

1. mail läksime terveks päevaks Puise. Camillale oli see esimene kord sõita üksinda auto pakiruumis. Esialgu püüdis ikka seal püsti olla, kiunus ja viunus, kuid viimased 10 minutit oli vait. Tagasitee sama lugu (OK, pisut parem). Puises oli tal uudistamist kui palju, kuid püsis ilusti meie kõrval, rihma me talle ei pannud. Lahes oli kümneid luiki, päike säras ja tuuleke puhus. Äärmiselt ilus kevadilm.

Ranna ääres vees ujus kajakas. Camilla tegi esimesed sammud tema poole, kuid siis läks vist veidi sügavamaks ja ta loobus. Märjaks sai küll ja see oli tore. Pani kohe ringi tuulama ja püherdama. Siis viskas end päikse kätte pikale ja pärast uinakut võis jälle tegutseda.

Kuna kohe meie maja juures on ka pirnikujuline tiik, siis meie peresõbrast labradoril Lennal oli äärmine mõnu end pidevalt vette kasta. Camilla käis ka veidi uudistamas, kuid vette ei tahtnud siiski minna. Küll aga otsustas ta pissida tiigi pervele ja siis see juhtus. Üks käpp libises ära ja rulluski koer supsti vette ja sama kiiresti ronis väljas. Meie ilusast valgest koerast oli saanud porine, mudane, hall õnnetusehunnik. Küll ta oli hädas!:(

Koju jõudes pesime ta veega puhtaks ja kuna oli soe ilm, siis pärast korralikku kuivatust lasime õue tagasi ja kuhu koer läks??? Mullahunnikusse.

Selle päeva õhtul ja ka järgmisel päeval oli Camilla tõeliselt väsinud ja enamuse ajast magas.

Pühapäeval võis jälle rõõmsalt mängida ja hullata.

Camilla kaal on praegu umbes 9 kilo. On see koeraplika kohta palju või vähe?