1. mail läksime terveks päevaks Puise. Camillale oli see esimene kord sõita üksinda auto pakiruumis. Esialgu püüdis ikka seal püsti olla, kiunus ja viunus, kuid viimased 10 minutit oli vait. Tagasitee sama lugu (OK, pisut parem). Puises oli tal uudistamist kui palju, kuid püsis ilusti meie kõrval, rihma me talle ei pannud. Lahes oli kümneid luiki, päike säras ja tuuleke puhus. Äärmiselt ilus kevadilm.
Ranna ääres vees ujus kajakas. Camilla tegi esimesed sammud tema poole, kuid siis läks vist veidi sügavamaks ja ta loobus. Märjaks sai küll ja see oli tore. Pani kohe ringi tuulama ja püherdama. Siis viskas end päikse kätte pikale ja pärast uinakut võis jälle tegutseda.
Kuna kohe meie maja juures on ka pirnikujuline tiik, siis meie peresõbrast labradoril Lennal oli äärmine mõnu end pidevalt vette kasta. Camilla käis ka veidi uudistamas, kuid vette ei tahtnud siiski minna. Küll aga otsustas ta pissida tiigi pervele ja siis see juhtus. Üks käpp libises ära ja rulluski koer supsti vette ja sama kiiresti ronis väljas. Meie ilusast valgest koerast oli saanud porine, mudane, hall õnnetusehunnik. Küll ta oli hädas!:(
Koju jõudes pesime ta veega puhtaks ja kuna oli soe ilm, siis pärast korralikku kuivatust lasime õue tagasi ja kuhu koer läks??? Mullahunnikusse.
Selle päeva õhtul ja ka järgmisel päeval oli Camilla tõeliselt väsinud ja enamuse ajast magas.
Pühapäeval võis jälle rõõmsalt mängida ja hullata.
Camilla kaal on praegu umbes 9 kilo. On see koeraplika kohta palju või vähe?
