Juulikuu!

Juuli alguses käisime Vehendis kuldsete suvelaagris. See oli meie ja Camilla esimene kokkupuude sellelaadse maailmaga. Kui palju neid seal oli ja enamuses kõik valged!!! Me ei söondanud oma koeral rihmagi igaks juhuks ära võtta, sest esialgu tundusid kõik nii ühesugused olevat. Läksime üritusele uudishimust ja tahtsime taaskohtuda ka Camilla emaga ning nende kasvatajatega. Uudishimu sai rahuldatud ja Pille, Aulise ja Kirkega kohtutud. Kuna me Camillaga näituseseisu polnud harjutanud ja meile üldse sellelaadne üritus uus oli, siis võtsime pealtvaataja rolli. Tegelikult oleks ju huvitav olnud kuulda kogemustega kohtuniku hinnangut!

Meie 3-tunnine kojusõit läks ilusti, kuid kahjuks oli järgmisel päeval äkitselt Millal kõht lahti ja seda siis 3 päeva järjest. Kui muidu öösel väljas ei käi, siis nüüd nõudis 5-6 korda. Oli see mingi viirus või...? Igatahes saime loomaarstilt abi ja vaene loom pidi veidi nälgima, aga oh seda õnne kui 24 tundi läbi sai ning esimese eine aeg kätte tuli. Millised õnnetiirud! Nüüdseks on asi möödanik ja oleme jälle uue kogemuse võrra rikkamad.

Muidu sõelume üldiselt Puise ja Paralepa vahet ning Milla vapralt meiega. Sellel nädalavahetusel olid meil sõbrad külas. Milla kohtus oma uue sõbranna Retiga (Siberi husky), kellega oli päris lahe mängida, olgugi et see mängides urises ja kõri kallale kippus. Ise kõigest 3-kuune ja poole väiksem, aga tegija missugune. Loomulikult oli meiega ka naabrikoer-sõber Baikal, kes kahjuks pidi enamuse aja oma aias istuma ja nooremate naiskutsikate mängu pealt vaatama.
Sõnakuulmisega on Millal veel veidi probleeme!;) Kui ikka tahab kuhugi väga minna, siis hoolimata hüüdmisest läheb. Kui siis talle järel lähed, laseb end maad ligi (tõsta mind kui tahad!), justkui öeldes ma ju laman siin. Ootad veidi, siis hakkab roomama eesmärgi suunas!

Uued kogemused.

Jaanipäevast alates oleme olnud enamasti Puises ja nautinud sooju kui mitte öelda kuumi suveilmasid. Ujuda on saanud kõik, kes soovinud. Sealhulgas loomulikult ka Camilla.
Tegime temaga ka esimese kaatrireisi Valgerahule. Ilm oli pisut tuuline ja kui suurem laine tuli ja veidi rohkem rappuma võttis, istus teine sirge seljaga. Kuid muidu lamas oma rätikul ja suhtus olukorda jäägitu rahuga. Valgerahule sõit kestis umbes 15 minutit. See kivisaareke on äärmiselt huvitav. Paar meetrit kaldast on juba 2 meetrit vett. Saar ise on umbes 30x 10 meetrit ja täis erinevas kaliibris kive. Camillal oli tegemist kui palju. Arvata võib, et ta üks linnusitasaar on ja lõhnu oli seal kindlasti sadu. Milla leidis üles kuivanud banaanikoore ja ka ühe kuivand linnuluustiku, mida ta kuidagi loovutada ei tahtnud.

Baikaliga saab Camilla ka igal nädalavahetusel kokku ning siis käib pidev mängule kutsumine (Milla poolt muidugi). Baikal paneb ta enamasti kiiresti paika, sest ega ta kaua ju joosta ei viitsi, kuid Milla ei jäta jonni, ikka Baikali najale püsti, et pikem paista või siis pingi peale.

Eelmine nädal käisime ka esimest korda koertekooli uudistamas. Täitsa hästi tuli välja! Kuna uus grupp alustas, otsustasime praegu liituda, kuigi Milla veel pisut noor on.

Jaanilaupäeval 4-kuuseks!

Camilla on vahepeal igati edasi arenenud.Kaalub ta juba 19 kilo, nii et kui alla poole kerida, siis võite kaalutõusu ise arvutada! Kõige suuremaks positiivseks muutuseks pean ma aga puhtust, sest Camilla ei ole vähemalt kolm nädalat tuppa pissinud. Kui õue tahab, siis niutsub või haugatab ja ka siis, kui tuppa tahab. Tubli koer!


Lastega suhtlemine on ka rahulikumaks jäänud, ei kipu enam eriti näkitsema. Siiski tulevad vahel sellised tuurid ikka veel peale. Kõigil (peale Taavi) on Camilla hambajälgedega riided!

Linnas olles käime Paralepa metsas jalutuskäikudel. Lemmikkoht on porikraavid! Lähme valge koeraga, tuleme halliga.

Puises on aga tore mudas nuuskida ja eile näitas Camilla esimest korda ka oma ujumisoskust. Puises on üldse hästi tore - vabadust kui palju ja see, et ta meie juurest ära läheks, omapäi kõndima, ei ole. Kuid selleks, et oma suure sõbra Baikali juurde jõuda, läbib ta vabatahtlikult viiemeetrise tunneli (terrass). "Ja siin ma olen! Tere Baikal! Kui tore sind näha!" Kuid tagasitulek kahjuks veel õnnestunud pole. Baikali aias saab siis kõik selle ära süüa, mida suur sõber järele jätnud on ja see Camillale meeldib. Minu meelest on ta kogu aeg nälgas.


Jaanipäeva veetsime seekord Muhu saarel koos sõpradega. Üle läksime jalgsi, sest ei tahtnud kolmapäeval järjekorras passima hakata (meie kurvastuseks järjekorda kolmapäeval ei olnud!:() Camilla nööri otsa, kotid kätte ja teele. Oi kui palju uut ja huvitavat ning samas hirmutavat. Taavi vaeseke pidi koera treppidest üles-alla süles kandma, sest too keeldus muudmoodi kaasa liikumast. Seega praamiga on koer nüüd ka sõita saanud! Veetsime Muhus 2 päeva ja esimesel päeval-ööl koer ainult magas (stressiund vist?). Ta oli igati vapper! Uus koht, palju inimesi, ööbimine telgi eeskojas jne., ega see ühele pisikoerale kerge ei ole. Teisel päeval hakkas ta end rohkem vabamalt tundma, siis võis juba liivakastis kaevata ja asju varastada! Õnneks läksime siis koju.
Jaanipäeval saime teada, et tänu meile saavad ühed peresõbrad kah endale koera. Nimelt ei olnud selle pereisa koerast eriti huvitatud, kuid see, et meie võtsime, olevat kallutanud kaalukaussi positiivses suunas. Neile tuleb Siberi husky.