Muutused.

Eelmine pühapäev olid siis esimesed märgid maas, et kätte on jõudnud SEE AEG. Milla ise kohmetu ning rahutu - ikka välja-sisse ja lamas muudkui väljas ukse ees, kus ta muidu enne eriti tihti ei istunud. Kõik märgid viitasid esimese jooksuaja saabumisele. Lohutasime teda, kuidas jaksasime. Selgitustööd tuli teha ka lastele - nende jaoks on ju see teema uus.

Praeguseks on asi kestnud umbes nädala ning esialgu võin öelda, et kartsin hullemat. Tean, et kõige ohtlikum aeg on veel ees. Alguses aga tegi veidi ebakindlaks küll - mis, millal, kui palju, kui kaua, mida, kes, kus, miks????? Raamatust loen ühte, teised koerapidajad räägivad sarnast, kuid igal koeral on see vist omamoodi. Kujutasin ette, kuidas koer käib toas nire järgi!:( Ei olnd nii! Ostsin isegi prooviks spetsiaalsed püksid. Millale olid need esialgu muidugi võõrkehad, keerutas mis kole, kuid siis leppis olukorraga. Panin talle neid paaril päeval jalga, kuid siis loobusin. Üldiselt lakub end ise puhtaks. Muidu tundub mulle, et ta on nagu rahulikum ja kuulekam praegu. Kiimas isaseid aia taga veel luuramas pole käinud, kuid hoiame siiski silma peal ja naljalt teda üksi õue ei jäta. Ju siis näeb, kuidas meil järgmine nädal läheb. Ei tea, kas Millal on see periood üks või kaks korda aastas? PÕNEV LUGU!:)

8-kuune.

Aeg läheb ikka kiiresti küll. Eelmise sissekande ajal oli Milla veel 6-kuune ja nüüdseks on juba 8 saanud. Praegu on vaheaeg ja kõigil on sellest rõõmu. Millal on pidevalt keegi seltsis ja kaugemateks jalutuskäikudeks jätkub kah rohkem aega. Läheb ju nüüd nii ruttu pimedaks, et kui just neljast välja ei lähe, siis hiljem enam metsa asja ei ole. Aga seal meil just käia meeldibki, sest metsas saab Milla vabalt joosta, ujuda ja ringi tuulata. Paralepa mets pakub selleks mitmeidkümneid eriradu, mis küll praegu on minu jaoks ilma kummisaabasteta suhteliselt läbimatud. Mets lausa vetrub niiskusest. Viimased pildid ongi meie tänasest jalutuskäigust.

6-kuune.

Camilla on nüüdseks juba 6-kuune ja järgmine nädal tähistab oma järgmist sünnikuud ning seda täpselt päev enne Liisi sünnipäeva. Kui viimane kord kaalusime, siis oli ta 28 kg. Isu on ülihea, sööks kogu aeg!

Septembrikuust alates pidi Milla rohkem üksi hakkama olema, sest kõigil tuli kooli ja tööle minna. Kuna mina lähen enamasti kell 9 ja lastest keegi tuleb hiljemalt kell 2, siis seda üksiolemise aega ei olegi eriti palju, kuid siiski... Harjunud ju suvi läbi seltskonnas olema. Teisel päeval oli vaja igavusest Liisi plätud ära tükeldada, siis veidi laua pealt ajalehte hammastega lugeda ja siis Liisi vihikut näkitseda. See kõik toimus just kurbusest :(, sest enne ta meil selliseid asju teinud ei ole. Ja oh seda rõõmu, kui keegi koju tuleb - sellised rõõmuringid, et külg maas!!!

Ta on ikka nii palju targemaks ja arukamaks läinud - ei hüppa enam peale (vahest juhtub), laseb rihma ilusti kaela panna jne. Jalutamisel tõmbamist ei ole ma suutnud veel välja juurida, kuid loodame et ka see laheneb, sest päris tüütu on see sikutamine ja minu pidev seisatamine. Jalutuskäikude juures meeldib Millale kõige rohkem kõiksugu kraavid üles leida, kust moekad mustad põlvikud jalga antakse! Tõeliselt naudib ta ka ärapeitmist, nt. Liisi peidab end ära ja siis ütled: "Otsi Milla! Kus Liisi on?" Ja Milla tuulab minema ja leiabki üles. On aega võtnud, kuid alati leiab. See on lahe mäng! Meile meeldib ka.

Oleme nüüd Haapsalus tutvunud ka kahe teise kuldse kutsikaga. Üks on pärit Liivia koera pesakonnast. Pidime järjekordselt tõdema (mitte pahas mõttes) kui suur Camilla ikka on.

Koolis käib Milla Taaviga ja seal läheb neil hästi. Kodutöö jääb tihti tegemata, kuid koolis on ta usin.