6-kuune.

Camilla on nüüdseks juba 6-kuune ja järgmine nädal tähistab oma järgmist sünnikuud ning seda täpselt päev enne Liisi sünnipäeva. Kui viimane kord kaalusime, siis oli ta 28 kg. Isu on ülihea, sööks kogu aeg!

Septembrikuust alates pidi Milla rohkem üksi hakkama olema, sest kõigil tuli kooli ja tööle minna. Kuna mina lähen enamasti kell 9 ja lastest keegi tuleb hiljemalt kell 2, siis seda üksiolemise aega ei olegi eriti palju, kuid siiski... Harjunud ju suvi läbi seltskonnas olema. Teisel päeval oli vaja igavusest Liisi plätud ära tükeldada, siis veidi laua pealt ajalehte hammastega lugeda ja siis Liisi vihikut näkitseda. See kõik toimus just kurbusest :(, sest enne ta meil selliseid asju teinud ei ole. Ja oh seda rõõmu, kui keegi koju tuleb - sellised rõõmuringid, et külg maas!!!

Ta on ikka nii palju targemaks ja arukamaks läinud - ei hüppa enam peale (vahest juhtub), laseb rihma ilusti kaela panna jne. Jalutamisel tõmbamist ei ole ma suutnud veel välja juurida, kuid loodame et ka see laheneb, sest päris tüütu on see sikutamine ja minu pidev seisatamine. Jalutuskäikude juures meeldib Millale kõige rohkem kõiksugu kraavid üles leida, kust moekad mustad põlvikud jalga antakse! Tõeliselt naudib ta ka ärapeitmist, nt. Liisi peidab end ära ja siis ütled: "Otsi Milla! Kus Liisi on?" Ja Milla tuulab minema ja leiabki üles. On aega võtnud, kuid alati leiab. See on lahe mäng! Meile meeldib ka.

Oleme nüüd Haapsalus tutvunud ka kahe teise kuldse kutsikaga. Üks on pärit Liivia koera pesakonnast. Pidime järjekordselt tõdema (mitte pahas mõttes) kui suur Camilla ikka on.

Koolis käib Milla Taaviga ja seal läheb neil hästi. Kodutöö jääb tihti tegemata, kuid koolis on ta usin.

Juulikuu!

Juuli alguses käisime Vehendis kuldsete suvelaagris. See oli meie ja Camilla esimene kokkupuude sellelaadse maailmaga. Kui palju neid seal oli ja enamuses kõik valged!!! Me ei söondanud oma koeral rihmagi igaks juhuks ära võtta, sest esialgu tundusid kõik nii ühesugused olevat. Läksime üritusele uudishimust ja tahtsime taaskohtuda ka Camilla emaga ning nende kasvatajatega. Uudishimu sai rahuldatud ja Pille, Aulise ja Kirkega kohtutud. Kuna me Camillaga näituseseisu polnud harjutanud ja meile üldse sellelaadne üritus uus oli, siis võtsime pealtvaataja rolli. Tegelikult oleks ju huvitav olnud kuulda kogemustega kohtuniku hinnangut!

Meie 3-tunnine kojusõit läks ilusti, kuid kahjuks oli järgmisel päeval äkitselt Millal kõht lahti ja seda siis 3 päeva järjest. Kui muidu öösel väljas ei käi, siis nüüd nõudis 5-6 korda. Oli see mingi viirus või...? Igatahes saime loomaarstilt abi ja vaene loom pidi veidi nälgima, aga oh seda õnne kui 24 tundi läbi sai ning esimese eine aeg kätte tuli. Millised õnnetiirud! Nüüdseks on asi möödanik ja oleme jälle uue kogemuse võrra rikkamad.

Muidu sõelume üldiselt Puise ja Paralepa vahet ning Milla vapralt meiega. Sellel nädalavahetusel olid meil sõbrad külas. Milla kohtus oma uue sõbranna Retiga (Siberi husky), kellega oli päris lahe mängida, olgugi et see mängides urises ja kõri kallale kippus. Ise kõigest 3-kuune ja poole väiksem, aga tegija missugune. Loomulikult oli meiega ka naabrikoer-sõber Baikal, kes kahjuks pidi enamuse aja oma aias istuma ja nooremate naiskutsikate mängu pealt vaatama.
Sõnakuulmisega on Millal veel veidi probleeme!;) Kui ikka tahab kuhugi väga minna, siis hoolimata hüüdmisest läheb. Kui siis talle järel lähed, laseb end maad ligi (tõsta mind kui tahad!), justkui öeldes ma ju laman siin. Ootad veidi, siis hakkab roomama eesmärgi suunas!

Uued kogemused.

Jaanipäevast alates oleme olnud enamasti Puises ja nautinud sooju kui mitte öelda kuumi suveilmasid. Ujuda on saanud kõik, kes soovinud. Sealhulgas loomulikult ka Camilla.
Tegime temaga ka esimese kaatrireisi Valgerahule. Ilm oli pisut tuuline ja kui suurem laine tuli ja veidi rohkem rappuma võttis, istus teine sirge seljaga. Kuid muidu lamas oma rätikul ja suhtus olukorda jäägitu rahuga. Valgerahule sõit kestis umbes 15 minutit. See kivisaareke on äärmiselt huvitav. Paar meetrit kaldast on juba 2 meetrit vett. Saar ise on umbes 30x 10 meetrit ja täis erinevas kaliibris kive. Camillal oli tegemist kui palju. Arvata võib, et ta üks linnusitasaar on ja lõhnu oli seal kindlasti sadu. Milla leidis üles kuivanud banaanikoore ja ka ühe kuivand linnuluustiku, mida ta kuidagi loovutada ei tahtnud.

Baikaliga saab Camilla ka igal nädalavahetusel kokku ning siis käib pidev mängule kutsumine (Milla poolt muidugi). Baikal paneb ta enamasti kiiresti paika, sest ega ta kaua ju joosta ei viitsi, kuid Milla ei jäta jonni, ikka Baikali najale püsti, et pikem paista või siis pingi peale.

Eelmine nädal käisime ka esimest korda koertekooli uudistamas. Täitsa hästi tuli välja! Kuna uus grupp alustas, otsustasime praegu liituda, kuigi Milla veel pisut noor on.